Ilususe olemus on üks vanimaid ja püsivamaid teemasid esteetika filosoofias. Esteetika on filosoofia haru, mis uurib kunsti, esteetilisi kogemusi ja ilu. Ilu mõistet on defineerinud paljud filosoofid kogu ajaloo vältel, kuid on olemas mõned põhilised põhimõtted, mis on üldtunnustatud.
Esiteks peetakse ilu objektiivseks kvaliteediks, mitte lihtsalt subjektiivseks maitselahenduseks. See tähendab, et ilu ei sõltu ainult vaataja eelistustest, vaid on midagi, mis eksisteerib objekti enda juures. See võib hõlmata objekti proportsioone, värve, harmooniat ja tasakaalu.
Teiseks võib ilu olla midagi, mis räägib midagi laiemas mõttes meie inimloomuse kohta. Näiteks võib ilu olla seotud lihtsuse, tõe, heade väärtuste ja õiglusega. Läbi ilu võib saada aimu sellest, kuidas me peaksime end inimestena käituma ja mida meie elus kõige olulisemaks peame.
Kolmandaks peetakse ilu tihti midagi, mis tekitab inimestes emotsionaalset vastust. Isegi kui ilusa objekti või kunsti kohta ei ole universaalset kokkulepet, siis võib seda siiski tekitada vaatajas positiivseid tundeid nagu rõõm, harmoonia ning kaastunne. Seega võib ilu olla osa sellest, mis muudab inimesi õnnelikuks ja täisväärtuslikuks.
Neljandaks peetakse ilu tihti ka midagi, mis on kättesaadav ainult teatud inimestele ning kultuurilistele rühmadele. Näiteks ühe kultuuri ilumõisteid ei pruugi mõista teises kultuuris elav inimene. Seega võib ilu olla ka midagi, mis on suunatud konkreetse kultuuri või vaatajaskonna tarbeks.
Kokkuvõttes võib öelda, et ilu on esteetika filosoofias üks olulisemaid ja keerukamaid teemasid. Kuigi mõned peavad ilu subjektiivseks, on siiski palju objektiivseid põhimõtteid, mida saab kasutada ilu hindamisel. Oluline on märkida ka seda, et ilu võib mõjutada inimeste emotsioone ja aidata neil mõista laiemat maailma ja oma kohta selles.