Keskaegne esteetika on sageli seotud linnuste juuste, täidlase kehakuju ja täidlasete huultega kaunitaridega. Kuidas nad sellise ilu saavutasid?
Esimene samm ilusa nahaga oli iga päev pesemine. Kuna puhtus oli kristlaste hulgas püsiva tervise jaoks oluline, pesti endid sageli ning pesupesemine oli üsna sarnane tänapäevaste praktikatega.
Ilusa naha säilitamiseks kasutasid keskajalised naised erinevaid kreeme ja salve, mis koosnesid tavaliselt mesilasvahast, roosiõitest, oliivõlist, rasvast ja muudest taimedest nagu kummel või lavendel. Need koostisosad niisutasid ja kaitsevad nahka tugeva päikese ja väljas olemise eest.
Kestva ja püsiva efekti saavutamiseks kasutasid keskajalised naised tihti lavendli, mürr, roosi ja kadakaõlisid. Need õlid annavad nahale meeldiva lõhna ning hoiavad selle nõtkuna ja siledana.
Samasuguse hoolitsusega pöörati tähelepanu ka juustele. Kuna naised ei tahtnud oma juukseid tihti kärpida, eelistades neid pikemad hoida, olid õlid, kreemid ja vahud laialt levinud. Lavendlitõmmis aitas võidelda juuste langemise vastu, samas kui rosmariinõli stimuleeris karvakasvu.
Kuid kõige olulisemaks arenduseks võib pidada kõrged ja keerulised soengud. Need soengud levisid nii kõrgklassi kui ka tavalise rahva seas, väljendades võimu ja staatust.
Keskaegse esteetika saladused on jäänud ajaloo hämarusse, kuid paljude naiste jaoks oli see heaolu ja ilu saavutamisel oluline viis. Tänaseni aktsepteeritakse ülemaailmselt, kuidas hoolikalt hooldatud nahk ning üksikasjalikult seadistatud soengud on ilusa ja kütkestava välimuse saavutamisel üliolulised.