Vastupidine ilu või contra esteetika on kontseptsioon, mis seab kahtluse alla traditsioonilise esteetikaga seotud mõisted, nagu ilu, harmoonia ja ideaalsus. Selle asemel pööratakse tähelepanu tema vastanditele nagu inetus, ebaharilikkus ja häirivus. Selles mõttes võib vastupidine ilu olla kunsti- ja kultuuriloos väljakutseks, mis pakub vastandlikku vaatenurka seni aktsepteeritud esteetilisele disainile ja vormile.
Alguses tundub vastupidine ilu olevat lihtsalt teatud kujutiste ja objektide kokkupaneku mängimine pullitegemise mõttes, kuid seda võiks pidada pigem temaatilise kontrasti loomiseks. Contra esteetika väärtuseks ei ole ainult sellesse paigutatud ilutunde saavutamatus, vaid ka kunstilise väljakutse esitamine nii kunstnikule kui ka publikule. Laialdaselt aktsepteeritud esteetilised kriteeriumid ei tähenda alati kunstis edu ning liigne sõltuvus traditsioonilistest esteetilistest normidest võib juhtida nn esteetilise väsimuseni – kui üks kord tuleb ilu, muutub see väsitavaks.
Contra esteetika, mis esialgu kaldus pigem niinimetatud “vasturääkivuse esteetikaks”, pälvis suurema tähelepanu 20. sajandil. Tänu tehnoloogia- ja meediakunstile, mis väärivad pigem sel moel käsitlemist, kui kadestusväärne ilu. Seda vormi katsetatakse tavaliselt kõige paremini kunstitöödes, mis puuduvad visuaalse harmoonia tasemel. Sellisel juhul käsitletakse kunsti läbi nii-öelda avalikkuse „hämaras sopis“, kus selline uudne esteetiline väljendus annab kunstnikule vabaduse väljendada oma emotsioone, mõtteid ja ideid. Contra esteetika küsimus on jätkuvalt õõnes mõne traditsioonilise kunstivormi, nagu näiteks maalikunsti jaoks, kuid sobib edukalt ka paljudele teistele digitaalsetele ja multimeedia vormidele .
Seda tüüpi kunsti väärtus väljendab mitte ainult seda, mis täpselt väljendub kunstiteoses, vaid ka seda, kuidas me saame sellele vastu astuda. Vaatajana on see selline kunst, mis on justkui mõnele meist alarmiks, mis kutsub esile küsimusi, vastakaid tundeid, arutelusid ja intrigeerivaid mõtteid. Seda tüüpi kunsti esteetiline pilk on sageli „ertsahtlik“ ja häiriv, kuid samas haarav, sest see annab meile võimaluse mõelda erinevalt seni kohastunud kunstivormidele.
Contra esteetika ja selle roll kunstis võib olla loovuse ja väljakutse edendamise võimalus. See sunnib meid mõtlema teisiti ning põhjustab rohkem mõtteid ja arutelusid. Esteetiliste kaanonite ja tavade väljendamine kunstis võib olla nii väljakutsuv kui ka intrigeeriv. Kunstielamus, mis pakub seniseid esteetilisi ootusi tühistavat mustri- ja keelekonstruktsiooni, aitab vaatajal pigem kaasa julguse ja avatuse tunde arengule – seni tavatu mõtteviisi ja meetodite tõusuks ning uskumiseks. Samuti võib contra esteetika pakkuda äratundmist traditsiooniliste kunstivormide liigsusest, vaidlustades luhtunud tavalised ja suvalised konventsioonid.
Kõike eeltoodut silmas pidades asetab contra esteetika traditsiooniliste esteetiliste käsitluste, rollide ja kanoonide kahtluse alla ning laiendab loovuse ja fantaasia piire. See võib pakkuda uusi võimalusi kunstiteoste tõlgendamiseks ja uute mõistete, mitte ainult esteetiliste, loomiseks ja kahekõneseks. Ja see kõik liigub traditsiooniliste vaatenurkade kahtluse alla seadmise ja laiema tõlgendamisväljendusena.